Eestikeelne Piibel 1997
Apostlite 20 Kellegi hõbedat ega kulda ega riideid ei ole ma himustanud.Te teate ise, et nende kätega olen ma teeninud endale ja oma kaaslastele seda, mis tarvilik.
Ma olen teile kõigiti näidanud, et nõnda vaeva nähes tuleb hoolt kanda nõrkade eest, pidades meeles Issanda Jeesuse sõnu, mis ta on öelnud: „Õndsam on anda kui võtta!””
Ja kui ta seda oli öelnud, laskus ta põlvili ja palvetas koos nende kõikidega.
Siis puhkesid kõik valjusti nutma ja kallistasid Paulust ning andsid talle suud.
Kõige rohkem tegi neile haiget see, mis ta oli öelnud, et nad ei saavat enam kunagi tema palet näha. Siis nad saatsid ta laevale.
Apostlite 21 Aga kui see sündis, et meie neist lahkusime ja merele läksime, siis tulime otseteed sõites Koosi saarele, teisel päeval aga Roodosele ja sealt Patarasse.
Seal me leidsime laeva, mis suundus Foiniikiasse, astusime sellele ja sõitsime minema.
Aga kui Küpros paistma hakkas, jätsime selle pahemat kätt, purjetasime Süüriasse ja randusime Tüüroses, sest seal pidi laev lossitama.
Seal me leidsime jüngreid ja jäime nende juurde seitsmeks päevaks. Nemad ütlesid Paulusele Vaimu mõjul, et ta ei läheks Jeruusalemma.
Kui me need päevad seal olime mööda saatnud, asusime teele; ja nemad kõik naiste ja lastega saatsid meid linnast välja. Ja ranna ääres me laskusime põlvili ning, olles palvetanud,
andsime üksteisele jumalagajätuks suud. Ja meie astusime laevale, nemad aga pöördusid tagasi koju.
Meie jätkasime aga purjetamist ning saabusime Tüürosest Ptolemaisi, teretasime vendi ning jäime üheks päevaks nende juurde.
Järgmisel päeval me lahkusime sealt, jõudsime Kaisareasse ja astusime sisse evangelist Filippuse kotta, kes oli üks neist seitsmest, ja jäime tema juurde.
Temal oli neli tütart, kes olid neitsid ja kõnelesid prohvetlikult.
Kui me mõneks päevaks sinna jäime, tuli Juudamaalt prohvet, Agabos nimi.
Ja ta tuli meie juurde, võttis Pauluse vöö, sidus oma käed ja jalad kinni ning ütles: „Nii ütleb Püha Vaim: Mehe, kelle oma on see vöö, aheldavad juudid nõnda Jeruusalemmas ja annavad paganate kätte.”
Seda kuuldes palusime meie ja ka sealsed vennad Paulust, et ta ei läheks Jeruusalemma.
Seepeale vastas Paulus: „Mis te teete, et te nutate ja vaevate mu südant! Sest ma olen valmis mitte üksnes laskma ennast Jeruusalemmas aheldada, vaid ka surema Issanda Jeesuse nime pärast.”
Aga kui ta ei lasknud end ümber veenda, rahunesime ja ütlesime: „Sündigu Issanda tahtmine!”
Pärast neid päevi me valmistusime teeleminekuks ja läksime Jeruusalemma.
Meiega tulid ka mõned jüngrid Kaisareast, kes viisid meid ühe ammuse jüngri Mnaasoni, Küprose mehe juurde, kelle külalisteks me pidime jääma.
Kui me Jeruusalemma jõudsime, võtsid vennad meid vastu rõõmsa meelega.
Järgmisel päeval läks Paulus meiega Jaakobuse juurde ja kõik vanemad tulid ka sinna.
Ta tervitas neid ja kirjeldas siis üksikasjalikult kõike, mis Jumal tema teenimise läbi oli paganate seas teinud.